Tallinna ühistranspordi ajalugu

LOWA koosseis 69+169 Kopli lõpp-peatuses. Foto: Wolfgang Schreiner, august 1967
Tüüp:	T54 + B54
Valmistaja:	LOWA
Ehitusaastad:	1955 - 1956
Pikkus:	10,5 + 10,5 meetrit
Tühimass:	13,9 + 8,4 tonni
Istekohti:	22 + 22
Mootor:	2x60 kW

Trammitrusti direktor Alfred Udras kuulis Riias trammitöötajate konverentsil juunis 1953, et Kaliningradi trammimehed saavad uusi trammivaguneid Saksa Demokraatlikust Vabariigist. Udras kandis uudise ette Eesti NSV Ministrite Nõukogu aseesimehele Albert Vendelinile, kes kohe saatis MN nimel kirja tollasele NSVL MN esimehele G.Malenkovile. Ja juba juuni lõpus tuli trammitrusti kõne NSV Liidu Väliskaubandusministeeriumist Velomašimpordist, kust paluti andmeid Tallinnale sobiva vagunitüübi kohta. NSVL MN esialgse plaani alusel eraldati Tallinnale 1954.a. teiseks poolaastaks 30 mootor- ja 20 järelvagunit, tegelikult laaditi esimesed uued trammid Tallinna sadamas laevalt maha jaanuaris 1955.

Importvaguneid NSV Liidule toodeti Saksa DV-s Gotha linnas. Tehase „Waggonbau Gotha“ eelkäijaks oli 1883.a. asutatud Fritz Bothmanni töökoda, mis tegeles karussellide kokkupanekuga. Hiljem lisandusid lennukid, rongi- ja trammivagunid. Aastast 1949 kuulus tehas Rahvaettevõtete Liitu „Lokomotiv- und Waggonbau“ ehk LOWA, selle järgi said ka trammi mootorvagunid nime LOWA T54 ja järelvagunid LOWA B54. NSV Liitu toimetati aastail 1955-56 kokku 97 LOWA koosseisu, neist 34 Kaliningradi, 20 Tallinna, ülejäänud Pjatigorski, Taškenti, Viiburisse, Kišinjovi, Simferopoli, Lvovi, Nikolajevisse ja Vinnitsasse.

Uute trammide erinevus veel aasta varem trammitrustis valminud vagunitest oli muljetavaldav. Helepunased, täismetallist kerega vagunid, akende all sinine triip. Suured aknad, madalad trepiastmed, mootorvagunitel suruõhuga avanevad uksed, lakitud puuistmed mitte mööda seinaääri, vaid nii, et sai aknast välja vaadata. Mootor- ja järelvagun olid varustatud poolautomaatsete „Scharfenberg”-tüüpi puhvritega, mis võimaldasid lõppjaamas kiiret ümberhaakimist. Trammijuhi töötingimused olid oluliselt paremad: kinnine juhikabiin ei võimaldanud sõitjail trammijuhti segada, kabiinis oli elektriküte, teed valgustas korralik prožektor, paljuastmeline juhtkontroller võimaldas sujuvalt muuta trammi liikumiskiirust ja efektiivselt pidurdada, pidurduse efektiivsust suurendas ka rööpapiduri olemasolu. Trammikoosseis mahutas täiskoormusel enam kui 200 sõitjat, mis oli peaaegu kaks korda rohkem kui senistel koosseisudel.

LOWA trammid hakkasid sõitma 3. ja 4. liinil (Tõnismäe kolmnurgalt nüüdse kino „Kosmose” kohal vastavalt Kadriorgu ja Ülemistele), mistõttu vajadust kahesuunaliste vagunite ega koosseisude ümberhaakimise järele polnud. Kindlad koosseisud sõitsid numbrite 51+151...70+170 all lõpuni välja; polegi teada, et mõni mootorvagun oleks liinil sõitnud võõra järelvaguniga või üksi. Aastatel 1961–1967 ehitati kõik LOWA trammid ümber ühesuunalisteks, ühtlasi värviti nad pea igaüks ise värvi (punane, helesinine, roheline, hall, oranž, kollane, valge). Uute G4 liigendtrammide saabudes (1965-1966) viidi kõik LOWA koosseisud üle Kopli depoosse liinidele nr. 1 ja 2. Nende mahakandmine algas kevadel 1975, viimasena kanti märtsis 1977 maha koosseis 66+166.

Tramm 61+161 äsjaavatud 4. liinil pööramas Majaka tänavalt Leningradi maanteele. Foto: Eesti Filmiarhiiv, juuli 1955	Tramm 56+156 Viru väljakul. LOWA järelvagunite uksed olid sõitjate poolt avatavad-suletavad. Foto: Jorma Rauhala, 31.7.1973	Tramm 62+162 Volta peatuses. Foto: Ilmar Adamson, mai 1974	Vagun 69 seestpoolt. Tramm teeb proovisõitu pärast kapremonti. Foto: Richard Linnaks, u. 1963