Tallinna ühistranspordi ajalugu

Viimane kohalike trammide koosseis 22 + 138 Kopli ringteel. Foto: Wolfgang Schreiner, august 1967.
Valmistaja (kere):	Dvigatel (14-22) Raudtee peatehas (23-26) Riigi Sadamatehas (27-33) Trammitrust (34-37,41-48) Ilmarine (38-40)
Ehitusaastad:	1925 - 1953
Pikkus:	11,4 meetrit
Mootor:	2 x 37,5 kW (vagunid 14-33)
Istekohti:	24

Tallinna esimesed elektritrammivagunid ehitati „Dvigatelis“: metallist alusraamile monteeriti tammepuust sõrestik, mis kaeti väljast terasplekiga ja seest tammevoodriga. Kere värviti siniseks, akende ümbrus valgeks ja katus helehalliks. Kered paigutati vahetatavatele alusvankritele, mis olid valmistatud Rootsis ASEA tehases. Vagunitele nr 14-17 monteeriti Siemens-Schuckerti ja nr 18-22 AEG elektriseadmed. Kumbagi rattapaari käivitas üks 37,5 kW võimsusega veomootor. Järgmised neli samasugust vagunit (nr 23-26, Siemens-Schuckerti elektriseadmetega) telliti Raudtee Peatehasest Tartu maantee liinile sügiseks 1927, kuid valmis said need alles juunis 1928. Neli uut samasugust mootorvagunit nr. 27-30 telliti ka Pärnu mnt. liini elektrifitseerimise puhul, need said valmis õigeaegselt, veebruaris 1936. Alusvankrid ehitas „Ilmarine“ ja kered Riigi Sadamatehas, lõplik kokkupanek ja AEG elektriseadmete montaaž toimus trammi töökojas. Samamoodi valmisid aastail 1937-1939 vagunid 31-33.

Sõja-aastad elasid Tallinna trammid üle kaotusteta. Suveks 1945 olid 20 elektrimootorvagunist korda tehtud 16. Kauem läks aega nendega, mis 9. märtsi 1944 pommitamisel jäid Pärnu maantee depoo vana vagunikuuri rusude alla (vagunid 19, 20, 30, 31). Vagunid 20 ja 31 taastati esialgu järelvagunitena, elektriseadmed pandi neile peale 1949-1950. Uusi vaguneid oli vaja sellegipoolest. 1945. aastal tegi Tallinn taotluse 15 mootor- ja 10 järelvaguni saamiseks Königsbergist, kuid saadaolevad vagunid eraldati Simferoopolile. Tilsiti linna trammivagunid olid jällegi niivõrd kannatanud, et ei tasunud neist ühtegi Tallinna vedama hakata. Nii tuligi vanad joonised taas välja otsida ja uute vagunite ehitus ise ette võtta. 7 mootorvaguni ehitusega oli trammitrusti töökojas alustatud juba 1948, kuid pärast alusvankrite ja alusraamide valmimist jäi töö seisma. Kuidagi ei saadud krediiti kerede ehituseks; pealeselle anti 1950. aastal suur osa trammi töökodadest hoopis uue taksopargi käsutusse, nii et poolvalmis trammialused tuli lahtise taeva alla tõsta. Kuidagi siiski said uued vagunid nr 34-37 trammitrustis valmis, samas kui nr 38-40 ehitati lõpuni „Ilmarise“ tehases. Esimestena Tallinnas said uued trammid puna-kollase värvkatte. Veel 8 mootorvagunit (nr 41-48) valmisid trammitrusti töökodades 1953. aastal.

Elektritrammide mahakandmine algas märtsis 1960, kui Lasnamäelt laskudes läks Tselluloosi kurvis ümber trammikoosseis 44+144. Kuni 1965. aasta alguseni kanti maha veel mootorvagunid nr 14, 17, 19, 20 ja 21, alles jäi veel 28 vana koosseisu. Nendest lahtisaamist kiirendas järgmine õnnetus, sedapuhku koosseisuga 42+149, mis 24. juulil 1965 Põhja puiesteel Elektrijaama kurvis liig suure kiiruse tõttu ümber läks. Uurimiskomisjoni üheks põhijärelduseks oli, et need trammid tuleb mitmete tehniliste puuduste tõttu võimalikult kiiresti liiklusest kõrvaldada. Leiti, et ümberminekut soodustab nende trammide kõrge raskuskese. Sügiseks 1967 olidki kõik Tallinnas ehitatud trammid oma liinisõidud lõpetanud, viimased neli koosseisu olid 22+138, 34+140, 40+141 ja 43+143. Õige mitu vana vagunit jätkas teenistust lumesaha, manöövervaguni, killustikuveoplatvormi, liikuva lao või garderoobina. Kopli depoo manöövertramm T-11 – endine nr.47 – taastati reisivagunina trammi 100 aasta juubeliks 1988 ja on tänagi sõiduvalmis.

Tramm 14 Pärnu maanteel, vaade Draamateatri juurest. Foto: Ajaloomuuseum, 1928	Tramm 16 Kadrioru depoos. Foto: 1925.	Koosseis 33 + 126 (tulevane bensiinimootorvagun) Tondi lõpp-peatuses. Foto: 1949	Koosseis 48 + 148. Foto: u.1961